Kangad on suurepärane viis tsivilisatsiooni säilitamiseks ja kudumine kui rahvalik käsitöö ulatub iidsetesse aegadesse. Piibel mainib kudumist rohkem kui üks kord. Kui Jeesus ristile löödi, kandis ta õmblusteta silmkoelist rüüd, mis viitas õmblusteta rõivaste olemasolule kaks tuhat aastat tagasi.
Kudumise võlu ei seisne mitte ainult seda ümbritsevates paljudes müütides ja legendides, vaid ka selle ligipääsetavas ja populaarses veetluses. Lood kudumisest on põnevad. Näiteks kasutasid Hispaania kirikuliikmed Šotimaal Faire'i saarel Hispaania Armada (Hispaania kuninga Philip II poolt 1588. aastal Inglismaad vallutama saadetud laevastik) pardal villa värvimiseks ja kudumiseks kohalikke taimseid värvaineid, luues Fair Isle'i mustri (joonis 1-1), mida kasutatakse laialdaselt ka tänapäeval. Arani mustril on seevastu tuhandete aastate pikkune ajalugu; kaks tuhat aastat tagasi kandsid Galilea kalurid Arani mustriga kootud mütse.
Kudumise laialdane populaarsus peegeldab selle rolli tõelise rahvatööna selle levitamisel. See käsitöö kasutab tööriistu alates lihtsatest pulkadest, puidust esemetest, luudest ja isegi pikkadest kõvadest seasulgedest.
Varaseimad silmkoekangad loodi lappimis- või õmblemistehnikaga, kusjuures igast silmusest oli keermestatud lühike villane lõng. See tehnika ilmus esmakordselt kiviajal Šveitsis ja on edasi antud tänapäevani, alates lihtsatest kangastest ja lõpetades Skandinaavia talviste ühe sõrmega kinnastega (pöial on eraldatud ja ülejäänud neli sõrme on omavahel ühendatud; kohalikult tuntud ümbriskinnastena (joonis 1-2)). Väidetavalt peaks nende kinnaste kudumiseks parim lõng olema väga pikkade kiududega ja eraldi kedratud, et saadud lõnga saaks keerduda ja mähkida ilma ilmsete sõlmedeta. Kindad on keerulised ja aeganõudvad, kuid need on väga soojad, mugavad ja vastupidavad. Kui vaatate tähelepanelikult, näete, et üks niit läbib iga silmuse ja tõmmatakse pingule.

